Läbi pühendumise ja enesearengu laomehest juhatuse esimeheks
FinEst Steel juhatuse esimees Sander Laide on inimene, kes oskab hoida oma fookust just sellel, mis tõeliselt oluline on. Fookuse hoidmine, suure pildi nägemine, efektiivne mõtlemine ja pühendumine on olulised omadused, mis teda tänasele positsioonile toonud on. Sandri tee juhatuse esimeheks sai alguse 2013. aastal, mil ta Tallinna Tehnikakõrgkooli mehaanikainseneri eriala teise kursuse tudengina FinEst Steel-i laomehena tööle asus. Sandri tolleaegsed juhid nägid noores mehes potentsiaali ning peagi sai temast juba masinaoperaator. Selle ametikoha peal töötas Sander kuni kooli lõpuni.
Kooli lõppedes oli huvi edasi areneda. Vastavalt koolist omandatud uutele teadmistele hakkas Sander uut väljakutset otsima. Taaskord pakuti ettevõtte siseselt järgmise taseme ametikohta. Seekord aga kontori poole peal. Nüüd said Sandri pärusmaaks CAD projekteerimine, joonestamine ja masina programmide tegemine. Samal ajal toodi ettevõttesse ka uus masin, mille sisseelatamisega Sander tegeles. Esmakordselt sai temast väikse, 4-liikmelise meeskonna juht. See oli alustuseks väga hea juhtimiskogemus. Sander on aga sedasorti inimene, kes tahab elus pidevalt areneda ja edasi liikuda. Kui hinge puges taas rahutus ja soov midagi uut käsile võtta pakuti Sandrile arendusjuhi ametikohta. Nii hakkas ta ettevõttesse juurutama ERP juhtimistarkvara. Süsteemi juurutamiseks tuli inimesed koostööle saada. Seda raskendas aga asjaolu, et Sander ise ei olnud tol hetkel veel ülemuse staatuses. See oli mõneti pingeline periood, kuid andis hea kogemuse mõistmaks erinevaid ettevõttesiseseid rolle. “Sel ajal sain oma magistrikogemuse sisuliselt kätte. Ehkki magistrisse päriselt läksin peale seda kui olin juba tõusnud järgmisele ametikohale,” meenutab Sander ise antud perioodi oma karjääris. Sel perioodil õppis Sander ettevõtet igas valdkonnas täielikult tundma ning sai väärtuslikud teadmised kõigi positsioonide tööprotsessidest.
aastal sai Sandrist juba tootmisjuht ja ettevõtte juhatuse liige. Samal ajal võttis ta käsile ka magistriõppe Tallinna Tehnikaülikooli inseneri teaduskonnas, kus ta omandas rahvusvahelise tööstustehnika ja juhtimise eriala (MSc Industrial Engineering and Management). Magistriõppes hakkas Sander tagantjärgi teoorias õppima kõike seda, mida töökogemus praktikas talle juba võimaldanud oli. Seetõttu oli ta terve magistriõppe ajal viieline õpilane ning sai ka kõik stipendiumid, mida oli võimalik saada. Vastutusrikka positsiooni kõrvalt koolitööde tegemine õpetas Sandrile kõike väga efektiivselt tegema. Kõrvaliste asjade jaoks elus ruumi enam polnud. Juhtimiskogemus on Sandri maailmapilti avardanud mitmeti ning aja jooksul on tekkinud omad taktikad, mis toimuvad nii ettevõtte, kui kogu meeskonna hüvanguks: “Võit omaette on juba see, kui suudan luua soodsa pinnase ideede tekkeks. Ma ei näe kõiki vigu alati ise ära. Teinekord võib üks idee tükk aega ringi liikuda enne kui leiab lahenduse. See nõuab aga suurt kannatlikkust. Ka ideedest üksi ei piisa. Elluviimine on 99% ideedest endast. On asju, mille juures tuleb püsida ja suruda end alla. Kui oled vales kohas kannatamatu, siis võib pärast suur jama tulla. Tean, et inimsuhetes võib kannatamatusega asjad ära rikkuda, mistõttu sunnin end vajadusel tuimalt kannatlikkusele.”
Nii kool kui töö on Sandrit ka vaimselt palju kasvatanud. Oma vaimset tervist hoiab ta teadlikult, sest vaid nii saab ta ka teiste heaolu eest seista. Ta on õppinud ennast maandama ja toime tulema ka vaimse pingega, mis juhi positsiooniga paratamatult kaasneb: “Juhina on mul vastutus ka iseenda eest seista. Ma ei tohi lasta ennast ära küpsetada. Kui ma ise läbi põlen, siis ei saa ma enam mitte kedagi juhtida. Mulle meeldib jalutamine ja värske õhk, kuna jalutades mul pea töötab kogu aeg ja sisuliselt teen siis ära poole oma tööst. Mõtlen läbi erinevad stsenaariumid ja vaatenurgad olukordadele.” Ka mootorrattaga sõitmine ja ujumine maandavad ning toovad uut värskust mõtteisse. Sander käib suviti vahel isegi lõunapausi ajal ujumas mõnes veekogus, kuna selline keskkonna vahetus ja värskendus soodustab vaimset tegevust. “Mida parem on minu vaimne tegevus, seda suutlikum ma oma töös olen. Juhtida ei ole võimalik, kui sa oled vaimselt rivist väljas. Iga oma tegevusega üritan oma vaimset võimekust ja heaolu tõsta. Samas ei tohi ka laisaks minna, et muust enam ei mõtlegi kui vaimne heaolu. Alati tuleb tasakaalu otsida. Hoian end tasakaalupunktis rohke tegutsemisega ning samas püüan olla ka vaimselt tugev. See tasakaal on kõige olulisem. Kui teen palju ja põlen vaimselt läbi, siis on jama. Ka siis on jama, kui üldse ei tee. See viib lõpuks ikka algusesse tagasi,” räägib Sander tasakaalu hoidmisest juhina.
Kui Sandri käest uurida, kust on pärit tema huvi tehnika valdkonna vastu, siis viib tee lapsepõlve. Juba 4-aastaselt võttis ta kodus teleri pulkadeks lahti, et vaadata mis seal sees on. Suviti sai aga palju vanavanemate juures Saaremaal ja Viljandis oldud. Kuna Sandri isa sõitis mootorrattaga, siis sõitis ka poeg maal olles juba varakult võrriga ringi. Tihtilugu tuli seda aga kas käe kõrval koju tagasi lükata või näpud õliseks teha, et masin üles putitada. Sealt saigi Sander oma esimesed mehaanikaalased teadmised ja kogemused. Huvi süvenedes hakkas ta uudishimust ise veelgi enam ala kohta uurima. Poisikesena ehitas, leiutas ja puuris ta maal alatihti midagi kokku, et endale tegevust leida. Ühte vanaisadest nimetab Sander aga hoopis leiutajaks: “Vanaisal jäi mingi mootor üle ja mõtles, et mis sellega ikka teha. Nii ehitas ta näiteks traktori raami sellele ümber.” Kodust on Sander saanud kaasa ka väga hea lastetoa, mistõttu viisakust peab ta heade suhete üheks oluliseks vundamendiks: “Viisakus on oluline väärtus minu jaoks. Mind on nii kasvatatud ja ootan seda ka teistelt. Isegi kui maailmavaated on erinevad, siis tuleb alati jääda viisakaks.”
Sander on alati asju pisut omamoodi teinud. Ka südikust ja julgust seista õigluse eest on temas juba noorena olnud. Nii tuli gümnaasiumiski teinekord õpetajatega vägikaigast vedada: “Mõistsin, et kui ma konspekti kirjutan, siis ei õpi ma midagi, kuna keskendun kirjutamisele. Kui ma aga istusin, kuulasin ja kaasa mõtlesin, siis sain kõik selgeks. Mõned õpetajad said minust aru, kuid mõndadega tuli võidelda. Paraku läkski mul kehvemini just nendes ainetes, kus õpetajad mind ei mõistnud, kuna nad muutsid minu tugevused minu nõrkusteks. Üks minu väga suuri tugevusi ongi mu mälu. Sellest tulenevalt meeldib mulle vaadata suurt pilti. Mul on 3D mõtlemine ning visualiseerin kõikvõimalikke asju ette. Mõtlen peas kogu aeg erinevaid stsenaariume ja teen konstantselt riskianalüüsi. Mul on ühele asjale mitu käiku ette valmis mõeldud. Sellist olukorda ei ole, et ma ei tea mis saab. Mul on alati alternatiivne vaade välja pakkuda olukorrale, kuna mulle meeldib asju teise nurga alt vaadata.”
Juhtimiskogemus on Sandri maailmapilti avardanud mitmeti ning aja jooksul on tekkinud omad taktikad, mis toimivad nii ettevõtte, kui kogu meeskonna hüvanguks. Sandrit võib pidada eeskujulikuks näiteks sellest, kuidas oma eesmärkide poole püüdlemine ja pidev soov areneda ning õppida viib elus edasi. Tänaseks on Sandrist sirgunud juht neile, kes tema karjääri algusaastatel talle endale juhtideks olid. Paigalseis talle ei meeldi. Hetkel, mil Sander end liialt mugavalt tundma hakkab, muutub ta rahutuks: “Kui eesmärk on täidetud, siis korraks on tore ja siis juba järgmine päev tahaks uusi suundi ette võtta. Kui on jõudu midagi ära teha ja pea töötab, siis milleks seda raisku lasta.” Sander tahaks ettevõtet igas mõttes suuremaks kasvatada, kuna see avab tee kõikides aspektides: “Suurem ettevõte saab oma töötajatele ka rohkem hüvesid pakkuda. Siis on võimalus teha vägevaid üritusi, olla töötajate ja klientide jaoks paindlikumad. Kasvu mõte ongi suuresti oma töötajate heaolu. Mida suuremaks saad, seda rohkem on sul võimalik oma töötajaid toetada. Mida parem on töökeskkond, seda parem on kõigil. Oluline on ka see, kuidas saada efektiivsemaks, et võita kasulikku aega juurde.”
Lisaks olemasolevatele töötajatele mõtleb Sander ka uutele inimestele, kes kollektiiviga liituvad. Nii on loodud korralik sisseelamise protsess. Kõige aluseks on tugev tutvustamise periood, kus uus inimene tutvub ettevõtte ja oma ametikoha spetsiifikaga. Sellele järgneb iseõppimise periood olenevalt ametikohast kas mentoriga või ilma. See protsess on eriliselt oluline, kuna uue ja värske pilguga inimene võib leida üles kitsaskohti, mida seni märgatud pole: “ Inimene ei saa rakendada oma täispotentsiaali kui talle liigsed barjäärid ette panna. Ma ei taha öelda probleeme ette. Tahan näha kas teine inimene näeb sama, mida mina või leiab hoopis uusi valukohti, mis teinekord võivad osutuda hoopis palju olulisemaks. ” Alles seejärel hakatakse seadma eesmärke ja pannakse paika tegevuskava.
Kristjan Kiil on lihtne Saaremaa poiss. Vähemalt nii ütleb ta ise ja parema meelega loeks sellega ka artikli lõpetatuks. Tegelikkuses peitub temas palju sügavat tarkust. Talle ei meeldi ennast liigselt esile tõsta ega upitada. Küll aga usub Kristjan, et enese avastamine ning areng on elukestev protsess ilma konkreetse finišijooneta. „Minus on erinevaid külgi ja ka huvid on pidevas muutumises või arengus. Meeldivad uued kogemused. Kui miski mind huvitab või ma millegist aru ei saa, siis hakkab see mind painama ja teen selle endale selgeks. Sageli käib see õppimine läbi kogemuste“ selgitab Kristjan. Oma loomingulist külge ta laiale publikule väga ei esitle. Küll aga tunnistab, et maalimine on hingelähedane ning tasakaalustav tegevus.
Maapoisist sai linnapoiss peale gümnaasiumi lõppu, mil Kristjan Saaremaalt, Salme külast pealinna kolis ning Tallinna Majanduskoolis informaatikat õppima asus. Salme küla koos kõrval asuva Tehumardiga on muuseas tuntud ka kui lahinguväli ja viikingiaegsete leidude peidupaik, seega ei olnud nooruspõlves just harv juhtum, kui metsatukast põnevaid esemeid leiti. Millest nii mõnegi puhul selgus hiljem, et tegemist oli ülimalt ohtliku leiuga. Tulles tagasi ülikooli õpingute juurde, siis samal ajal kerkis esile ka võimalus minna Taani, keelt ja kultuuri õppima ja sellest pakkumisest haaras ta kiiresti kinni. Taani keelt paraku selgeks ei saanud, küll aga sai inglise keeles korraliku praktika. Kristjan tunnistab, et eks see oli tegelikkuses võimalus lapsepõlve pikendada, kuna elamine oli tasuta, taskuraha anti samuti ning sisuliselt said tegeleda sellega, mida hing ihkas. Nii proovis ta kätt nii punkbändi ridades, fotograafias kui ka maalimises. Sinna vahele juhtus ka nii mõnigi värvikam seik, mis kujunes oluliseks õppetunniks. Kristjan ise tõdeb, et läbi kogemuste õpimegi ja seda nii elukogemuse kui ka töökogemuse osas.
Rääkides töökogemusest, siis FinEst Steeli jõudis Kristjan juhuse tahtel, sattudes õigel ajal ja õiges kohas kokku õigete inimestega. Alguses töötas ta tootmises, kuid peagi tõdesid ülemused, et see polnud tema jaoks kõige sobilikum ametikoht ja tõstsid ta ümber kontorisse. „Esialgu oligi ettevõttes üks paras kaos. Praeguste hinnangute järgi tegelesime palju rumalustega, võttes vastu kõiki pakutud tellimusi, mis sageli ei olnud kõige sobilikumad, aga ettevõtet oli vaja kasvatada ning müügitulu teenida. 2001. aastal võeti ettevõttesse kampa ka soomlased, kelle fookus oli keeviskonstruktsioonidel, kuid kuna sobivat sünergiat ei tekkinud, siis 2007. aastal ostis Eesti pool Soome osa ära ning edaspidi keskenduti enda teenuse arendamisele. Minust oli selleks ajaks saanud müügiinimene, edasi juba müügijuht ning mõni aeg hiljem ka juhatuse liige,“ meenutab Kristjan teekonda FinEst Steelis. Ta ei soovi end karjäristiks nimetada, kuid ei varja, et on ettevõttesse panustanud väga suure osa oma ajast ja energiast. Ettevõte ja selle omanikud on andnud piisavalt hingamis- ning tegutsemisruumi, toetades ja vajadusel ka tagant tõugates, et oma ideid teostada. Kuna Kristjan on ise ettevõttega selle ülesehitamise juures olnud, siis on säilinud ka huvi ning motivatsioon asja edasi ajada. Ka omanike uuendusmeelsus ning tahe ettevõtet edasi arendada tõmbab kaasa. Siinkohal jõuamegi meeskonnani. „Usun, et meeskonnas peavad inimesed teineteist täiendama. Pole vaja otsida iseenda koopiat või siis kedagi endast kehvemat, et ise paremana välja paista. Erinevus rikastab. Oluline on inimese soov ennast tõestada ja eesmärkide poole liikuda. Mina tahaksin, et iga uus inimene sarnaneks meile oma soovilt olla osa meeskonnast. Mulle meeldib mõelda, et juht on muuhulgas oma meeskonna abistaja-teener, kes loob võimalused ja keskkonna, et meeskond saaks toimida. Kui on vaja toetada, siis toetad, kui on vaja kännu tagant edasi aidata, siis aitad,“ iseloomustab Kristjan enda vaateid. Lisaks ütleb ta, et ei taha võtta inimestelt julgust otsustada ja tegutseda. Seega tuleb hoolikalt valida, millal sekkuda ning millal jääda tagaplaanile, võimaldamaks inimesel ise tekkinud olukorda lahendada.
Väljaspool tööd proovib Kristjan, nii palju kui võimalik, veeta kvaliteetaega perega. Kristjani pesakonda kuuluvad naine, teismeline tütar ja kass. Lisaks kuuluvad perekonda ka kaks, nüüdseks juba täiskasvanud kälilast, kelle üles kasvamise juures on Kristjanil perega olnud oma roll. Boonustütar ja boonuspoeg, nagu Kristjan neid nimetab on praeguseks oma elu peal. Siinkohal on kindlasti oluline tuua esile ka Kristjani naist, kes on mehe sõnul tõeline kannatlikkuse ning mõistvuse etalon. „Ma ei tea teist nii kannatlikku inimest. Ta on suurepärane naine. Tööl on olnud pingelisi perioode, kus mind justkui koduste jaoks olemas ei ole, kuid ta ei ole mind kunagi pannud end selle pärast halvasti tundma,“ lausub Kristjan soojalt. Viimasel ajal tunnetab ta eredalt, kui kiiresti lapsed kasvavad, mis tekitab soovi ajavoolu veidikeseks peatada, et saaks oma 13-aastase tütrega veidi enam koos aega veeta. „Minu tütar on minu kõige suurem sõber. Tahaksin käia tütrega sagedamini reisimas, et ka tema maailmapilti avardada, eemal tik-tokist ja sotsiaalmeediast.“
Lõpetuseks aga ütleb Kristjan: „Mõned vanemad kolleegid on mulle meelde tuletanud, et kõike maailma tööd ei ole võimalik ära teha.“ Olgu see siis heaks meeldetuletuseks kõigile elu tõelistest väärtustest.